RILKE

Tallinn Dolls

Tunneb ja ei tunne. Kui tihti selliseid inimesi kohtate. Tüdruk on pigem tuttav kui sõber kuid olen korduvalt temaga teatud eluperioodil suhelnud. Ta väliselt jätab mulje, et tema on kõige kaunim maamuna peal ja teised keegi ei küündi tema tasemele. Tema ninaots on ülespoole ja pea alati jääb mulle mulje, et huvitav, mis asi see küll on mis teda selliseks teeb või olen mina ainuke rumal kes teda sellisena näeb? Ühel hetkel võib ta sulle kaenla alla pugeda ja mesijuttu puhuda ja järgmisel hetkel sädistab sinust teisele olendile. Nagu puuk, klammerdub kord ühe kord teise külge. Puuknaine, blond, uhke, ilus, seksistlik aga sisemiselt? Kes teab, mida ta enda sees hoiab või kannab. Saatan kannab Pradat. Tema on tulihingeline kaubamärkide kandja ja mitte odavate ikka kallite. Tal on kindlad poosid ja kindel juuksevärv. Ta on justkui roosa šefiiritort. Kuid ta võib nõelata ja kui valusalt. Pigem hoida eemale, seda olen ma ka teinud ja teeselnud alati et ei tunne teda ja loomulikult teeb ta sama, ta ei märkagi isegi mind, isegi kui ta istub 2 meetri kaugusel lauas. Selline see glamuuritar on. Miks tuu inimene mind häirib, ei teagi, võibolla tahan ise samasugune olla kuigi päriselt täie mõistuse juures ei taha ikka küll. Võibolla on ta sisemiselt väga üksik. Aga ta meenus mulle täna.

Olen nüüd liblikas. Püüan eluhetki. Tunnetan elu endas ja enda ümber. Vaatan kuidas tuul sasib põõsaid ja puid, kuidas liivaterad lendavad õhku ja maanduvad tee serval. Vaatan inimesi ja tõden, et keegi ei ela meist igavesti. Et võibolla siiski ongi see tänane koosveedetud päev meie viimane koosveedetud päev siin samas. Katsun salvestada ja hoida neid hetki enda mälus nii kaua kui mälu on suuteline neid hetki hoidma. Kuulan ja olen tähelepanelik, vaatan nende ilmeid ja reaktsiooni. Ümisen vaikselt laulda. 

Kui käed lauale asetan, vaatavad vastu hiljuti näritud küüned. Viimati võis mind näha näritud küüntega 5 aastat tagasi. Öeldakse, et kõik kordub. 

Kord tabab mind reaalsus ja kord ma unustan selle maailma siit ja olen kuskil mujal. Igatsen tema telefonikõnesid ja tema kõrget häält ja usun, et ta on ikka veel siinsamas. Kui nüüd piltidelt teda vaatan siis tundub, et ta on solvunud näoga ja ei tahtnud veel ära minna. Tema toas on ikka veel tunda tema lõhna ja silme ees kangastub pilt, kus ta kepp käes sibas mööda maja ringi olenevalt kus pisike tüdruk kilkas. Viimane asi mida ta tüdrukule andis oli pasteedisai või sült, enam täpselt ei mäletagi. 

Ja siis voolavad pisarad valla ja ei saa neid enam pidama. Iga pisikene asi lõpeb pisaratega põskedel. Kui kaunis oli see klaverikõla mida kuulsin siin lähedal tänaval kõndides ja selle peale ümisesin laulu, see tundus päris elu. Päris muusika, päriselt keegi vajutab klahvidele ja majast seest kostab see heli minu kõrvu. Otsisin silmadega ja kõrvadega, et kust majast heli tuleb kuid ei suutnudki täpselt määratleda. Viimastel elutundidel aga soovitakse vaikust, mina laulsin talle aga ta ei jaksanud kuulata. Ta mõte rändas. Ta valmistas end ette. 

Elu saab teistsuguse tähenduse. Ei ole mõtet joosta, ei ole mõtet kiirustada, sinust ei sõltu siin ilmas mitte kui midagi, oled väikene sipelga sitt, kellest trambitakse linttraktoriga üle. Oled vaid hetke siin aga järgmisel momendil sind enam pole. Võid proovida küll teha päeva jooksul 1000 või miljon pisiasja arvates, et oled nüüd tubli ja teinud, jõudnud palju kuid kelle arvates, kuid kellele see kõik korda läheb. Meie elu on näiline pask siin päikese all. Maailm on palju võimsam, tuul ja päike ja vesi ja maa, nad on võimsamad ja tugevama iseloomuga kui inimolendid kokku. Ma tajun ja näen, et nad on õnnetud ja tahavad, et ma nendega räägiks aga niimoodi muutun ka mina õnnetuks kui pean end nendega pidevalt jagama. Ma ei saa sinna midagi parata kui nende sees ei voola pulbitsevat elu, kui nad on alla andnud ja vaatavad elule surnud pilguga otsa. Ootavad, et keegi teine neid juhataks ja nad niimoodi ellu ärataks. Alati keegi teine, mitte kunagi nemadise. Juhata ise oma elu, ole ise kärsitu ja rahutu, ole ise õnnelik ja õnnetu, ole ise armetu ja osav, ole ise armastav ja surnud. Kuidas nüüd öeldigi, et lähedal aga samas nii kaugel. Nüüd ma oskan hoida sind enda lähedal ehk oskan ka teisi hoida paremini enda lähedal. Veri ikka veel voolab soontes ja küüned on näritud. Oled ilus, loomulikult!

Maja on väsinud, tolmune, luitunud, värvi koorub ja inimesed kõnnivad ükskõikselt trepist üles ja alla. Inimesed tarbivad maja võimalusi, veedavad aega aias, läbustavad ja hõiskavad, korraldavad söögiorgaid sõpradele, tihtipeale kostub kastide seest valjut muusikatümpsu, inimeste naeru ja hõiskeid, laste rõõmsat kisa.

Tolmu ja mustust on juba kogunenud selline kuhi, et tahad vägisi lükata jalaga need rullid alumisele korrusele ja üsna pea ei pane tähelegi, et juba oledki jalaga paar lüket teinud ja rullid maanduvad hõisates esimesel korrusel trepi ja käsipuusõrestiku vahelisel alal. Tolmurullid elavad siin majas õnnelikku elu, neil on ruumi, et paljuneda ja järjest enam vohada nagu kevadine adru rannas. Mõned küsivad, et kas keegi koristab millalgi trepikoda ja sinna need küsimused õhku rippuma jäävad. Üks tumedajuukseline agar tegelane võtab lihtsalt ühel päeval lapi ja harja ning asub koristusretkele, lööb aknad ja uksed valla. Majja siseneb värske kevadõhk. On tunda läppundlõhna koridoris kuid vähemalt 10-st kastist otsustab välja tulla ühes kastis elav tegelinski, kes päriselt asub tegutsema. Selline on siinmaja koristustõenäosus.

Maja on vana kuid elamiskõlblik, maja on päris, tal on ehtsad vanad kohe küljest kukkuvad aknad, vanad päris põrandad, üüratult valjuhäälsed pesumasinad, mis panevad klaasid, tassid ja taldrikud kapis pidutsema. Majas elab üks suur kommuun, seinad lasevad kenasti hääli läbi, et tekiks ühtne peretunne. Õues sageli grillitakse ja kogu melu on kuulda sisemusse. Kui tahad rahu ja vaikust, koli maale, siin ei ole sul rahuga midagi peale hakata. Seepärast soovitan võimalikult valjut häält teha, et summutada kõrvalt alt külje pealt, aknast tulevaid helisid. Vaid päriselt muusika sees saad tunda end iseendana. Oh God kas seda sa tahadki, vaevalt.