RILKE

Roosa tapeet.

Sättisin end laua taha istuma, korjasin kõik prahi eest ja vaatan seda vana tapeeti seinal ja suurt vana kella seina peal, tuule käes lehvivat kardinat ja pilte kapi äärel- võibolla on ta siin hetkel ja valvab mind. Hetkel tuli suur tuulepuhang andmaks märku et ta on ehk tõesti siin. Ta on rännakul kuhugi poole, kunagi võiks ju veel kohtuda. 

Ma tunnen, et midagi on siin majas valesti, energia on kuhugi kinni jäänud, pean silmas head energiat ja see on asendunud passiivse energiaga, justkui kõik seisaks paigal. Ootab tõuget millal keegi asju nihutama hakkaks ja toad puhtaks kraamiks, tõmbaks siia sinna värvi ja uuendaks tapeeti.

Olin veel mitu aastat tagasi kindel, et need seinad siin peavad saama uue tapeedikihi aga nüüd ei tahagi justkui enam, sest siis ei ole enam seda mälestust, seda sooja tunnet. Kõik ruumid ei vaja alati uuendust. Las see mälestus istub siin toas ja laseb meelde tuletada meile kalleid inimesi, kes enam meie seas ei kõnni, ei hinga, ei räägi. 

Vihm sätib end terve päeva valmis kuni ootamatult alla kihutab ja minu nööril kuivav pesu taas läbi vettib ja ootab uut päeva mil jälle kuivaks saaks.

Mõnus on lihtsalt kulgeda ja olla, ilma muusikata, vaikselt, kuulates looduse hääli, karjäärist tulevate autode müra, mõnda üksikut inimest tänaval juttu vadistamas või naabrinaist agaralt vaipu kloppimas. 


akuu.akuu.

Ja see päev algas kuumalt. Keha hõõgus kuumusest, palav oli ja imearmas naeratus vallutas maailma kui kostus tema huulilt akuu. See on meievaheline keel. 

akuu.akuu.naeratus.akuu.

ainult kas on võimalik igatseda seda vana pesa. piltidelt vaatan ja imestan kui mugav mul seal oli, kõik asjad käe ulatuses ja samas nii kitsas aga nii hubane ja kodune ja õdus. Kas on võimalik igatseda, see on kindlasti ikka see rahulolematus, et kui oled saanud midagi uut, suudad näha vanu asju teises valguses ja omakorda veel igatseda. Inimene on imelik, veider olend.

Aga kahetsemine, miks kahetseda. Uus vajab aega ja settimist ja loomist, käte külge panemist, ootamist ja jälle tegemist. Kord on see uus jälle vana ja igatsen samamoodi seda taga. 


Rada

Istun ja vaatan aknast välja. Puud kõiguvad tuule käes, tuul on läinud krõbekülmaks ja puhub ihu vahele, hetkega on külm vallutanud keha ja otsin sooja. Möödun kahest pagariärist, millest ühest hõljub magusat suhkru lõhna ja teisest, sellest paremast käsitöökojast lendleb majade vahele aromaatset kaneelisaia lõhna. Otsusta ise kumba võimusesse sa allud? Inimesed on just hakanud töölt koju end sättima, tänavatel on ummikud, autodes istuvad naised, mehed, lapsed, vanurid, kes istub üksi, kes terve perega. Neil on igav seal niimoodi istuda ja heitgaase lendu lasta. Autos hakkab ju palav ja umbne on ja tahaks juba olla kodus ja visata end alasti diivanile ja olla kontaktivõimetu. Jalutan nendest autodest mööda ja mõtlen, et igas autos on oma stoori, oma elu ja kulgemine, et kuidas nad elavad ja mida nad teevad ja mis asju nad tööl ajavad. Ostan tee äärsest poest maasikaid, muraka kohupiima ja talujogurtit ning suundun koju tagasi. Tõsiselt külm on juba, panen salli tihkemalt ümber kaela. Nüüd lisan kiirust juurde ja juubeldan kui suurest fuajee uksest sisse astun ja olen omas tuttavas kohas. Alles üleeile istusin terrassil kuuma päikese käes ja lugesin ridu ajakirjast.

See on see kulgemine, minu radapidi.