Mis siis kui ma ei taha minna

Päev on piisavalt pikk

Ja inimesi on palju mu ümber

Pole soodne hetk

Kas kunagi seda üldse tuleb

Kui unustada see uimasus

ja inimeste rohkus

Kui nautida seda hetke

Tuleb minna

Ja kogeda

Homme olen uhke

et nägin seda

et võtsin vastu

hetke

ja ei keeldunud täna

DIVE

Väärt kraam.

Elupuu

Mees.

Vahel jään põrnitsema ja jälgima, ühed näod jäävad meelde ja teised mitte ja need ümmarguse raamiga prillid ja see helebeež hõlst ja need sametised tumedad kingad ja see roosa triiksärk ja need heledad teksad ja need kõrged mustad kontsad ja see alt laienev valge pluus ja need pruunistunud naised ja need pikad valged juuksed ja vanemad naised kassaaparaatide taga kenasti naeratamas ja need mesilased ümber minu sumisemas ja see unenägu kus prantslane suudleb mind jäägitult õrnalt ja ulmepikalt.

Ja veel palju palju uusi ja samu mõtteid. Ja need naised tänaval kes vaatasid mind ülevalt alla ja alt üles ja see administraator seal kliinikus, kes ilmselgelt ei armasta istuda suvepäeval mustades viigipükstes ja vastata ühtedele ja samadele küsimustele ja see valenaeratus mida ta on kohustatud ette ajama, et ikka klientidel hea mulje kohast jääks ja minu arst imearmsalt naeratamas ja välgutamas oma ripsmeid.

Mu hambaarst on lihtsalt imeline. 

Õnnelill olen.

Kostub hääli läbi klappide, mesimummud sumisevad akna taga, päike küpsetab majaseina, ema lapsega on õues liivakasti ääres, õunapuud on õides, kiik kiigub üksi tuule käes, esmaspäeva hommik on jälle saabunud.

Kohvi aurab kruusis ja just sai mekitud juustusaiu kirsstomatitega.

Telefon vilgub, vastamata kõnede arv on 3.

Ebaoluline vaatenurk aga taust on mitmekesine.

Head kuulamist ja algavat nädalat.

Suvi on meiega.