RILKE

Valgus.

Läbi akna kumab päikese ja pilvede mäng. Huvitav, kumb jääb peale. Tuul mässab ja toob vihmapiiskasid ning samas on hetkega tuba vallutatud päikesekiirtega ja see on koduselt armas valgus, et otsisin ruttu välja kaamera ja kukkusin plõksima. Sain aru kui palju aega on vahepeal kaotsi läinud, mil ei ole päris kaameraga klõpse teinud vaid kasutanud imalat mobiili väljundit. Seda valgust ma jäängi siia imetlema ja selle saatel Kaja Kanni raamatut Eratee lugema. Tekib kange vajadus tassi kohvi järele ja tahan haarata samuti vardaid kätte nagu tegi seda Kaja kui parasjagu oli puhkepaus aga näpud sügelesid.

Kohe astub sisse kamp sugulasi ja minu rahu on läbi. Tuba saab rahvast ja naeru täis ning pühapäeval lõunal saan jälle kuulata vaikust ning tiksuda omas meeleolus.


Kirjatükid.

Et mida oodata, miks mitte kohe tegutseda. Miks edasi lükata ja miks mitte kohe alustada. Miks, miks, miks?

Need kirjatükid, mida viimasel ajal olen endasse ahminud, on samas väga erinevad aga väga soojad, tekitavad tunde, et haaraks telefoni ja helistaks autorile ja tänaks teda, et võttis vaevaks kirjutada just niimoodi ja just nendel teemadel. Istun justkui rongis ja vaatlen imelisi viljapõlde ja tärkavat loodust või siis just sügist vihmast lehesajust olustikku. Need teosed on tekitanud silme ette  nii palju maalilisi pilte, pannud mind erinevatesse situatsioonidesse, tekitanud igatsuse kõige tavalisemate asjade järele nagu jalgrattasõit külavahe teel, jalutuskäigud sügiseses vahtralehe sajus, lumes sumpamine jpm. Mida vähem autor mainib konkreetseid kohti seda parem tundub, sest siis ei teki äratundmisrõõmu ja ma võin kujutleda tegevustikku ette ükskõik kus maailma jaos. 

Ühtlasi andsid need lugemised tõuke ikkagi ise enda asjad ka kasvõi enda jaoks kaante vahele kirjutada. Et ei ole mõtet neid mõtteid edasi lükata tulevikku sest need mõtted võivad aja jooksul kaotsi minna. Materjali on palju ja rohkem veel, et kõrvutasin end justkui kirjanikuga Kohutav ilu filmist, kes ei suutnud enam kirjutada. Oli millegi ootel, ootas seda tõuget. Mina ei ole kirjanik aga oleksin lihtsalt endaga väga rahul kui need mõtted ja ideed ükskord üles kirjutaksin, millest olen nii mitmed korrad öösiti üles ärganud ja mida olen korduvalt peas mitmeid kordi kedranud.

Lumilumilumi. Kus on minu laud,tool ja trükimasin?


Ela täna!

Tihtipeale tahaks haarata telefoni ja talle helistada ja kuulda tema rõkkavat naeru ja kiledat häält. Teaksin juba ette tema küsimusi ja ka vastuseid. Vahel ma ei vastanud tema kõnedele, kas just ei saanud või mõne aja pärast unustasin ja siis ta küsis alati, et miks ma tema kõnedele ei vasta. Tema oli kodune aga mina täiselujõuline inimene, kes ei istu pidevalt telefonitoruga kinni naelutatult.

Nüüd ma aga kahetsen nii väga, et selline egoist olin ja ei hoolinud piisavalt sest nüüd ei saa ma enam kunagi temaga rääkida. 

Kui tead, et inimest jäädavalt pole, igatsed tema järgi kõige enam. Selline piinav igatsus istsutab end keha sisse ja tahaks justkui nutma hakata aga ei saa, mingi asi hoiab tagasi. 

See on justkui karistus hoolimatuse pärast. Pidin teda ikka vanasse talu kohta sõidutama, lubasin endale mitmeid kordi ja lükkasin ikka igakord sõitu edasi. 

See õpetab hoolima enam oma lähedastest ja tegemisi mitte väga kaugele tulevikku lükkama.

Õpin oskust elada rohkem täna!