28.aprill 2009 saatsin Mihkel Mutile mõned enda kirjutised ja luuletused ja nüüd saan aru küll, et selliseid kirjutisi on tänapäeva noorteromaanid ja luuletused täis. Näide minu ühest luuletusest:
MUST PESU
Su enese keha paljastus
Rebib sind tükkideks üha
Treppidest alla kihutab
Ja laskub su enese peale
Pekstes sa teda ei saa
Lüües vaid haiget teed
Kaduda siit ma ei saa
olen ahelatesse löödud
Jälle me seisame siin
kahevahel
hunnik musta pesu
mis kivistab meid rutiini vahel
alustada ma ei taha
sest liialt igav tundub
rutiinist vabaneda tahan
igal hetkel kui saab tahta
oma mina alles hoian
olen mina
Mis minu sees olla võiks mida sinu sees ei ole
Mis minu sees olla tohiks mis sinu sisse ei lähe
Kaduvväike on maailm
Kuhu upitame ennast
Kõrgel kõrgel on mäed
Mis vahel ületamatuna näivad
Tõmbume endasse ja suleme silmad
Teeskleme enda mina
Nii suureks ja säravpuhtaks lihtsalt.
Mihkel Muti kommentaar:
Kõige õnnestunum on ausalt öeldes ….., päris ilus teine.
Ülejäänu ei ole lootusetult halb, ei ole ka väga labane, aga ei ole ka originaalne. SIhukesi motiive on täis kogu tänane noorem eesti luule ja proosa. Liiga vähe, et selle põhjal otsustada. “Loomingu” mõõtu praegu välja ei anna. Aga siiras nõuanne — prooviga “Vikerkaarde”, kellega oleme sõbralikud kolleegid, aga isesuguste eelistustega.
Edaspidi saatke “Loomingus” oma tööd kirjandustoimetaja pr. Asta Põldmäele. Aga vaevalt Te seda oma kirjutamist ka ise nii väga tõsiselt võtate…
Kõige ilusat soovides
Mihkel Mutt