RILKE

Lillepott süles

kastanipuu all

vaatab poiss sulle üles

silmis hirmunud

tall

küsin miks?

ta kõhkleb ja

tõstab nina

kõrgemale

me seisame

taeva all

seistes mina 

ja tema,

tõstame ninad

ja küsimus ripub üleval

ikka veel seisame

tema ja mina.

Kardinad lehvivad tuules

jäist õhku on tunda

jalgade kohal.

Sügis kimbutab

nüüd küsid õueluba

linad on akna vahel

tuulduvad ja ootavad

inimest 

armastust

kahte keha

mis kütaksid

kuumaks su

sisemuse ja

sügiskülma toa.

Sulge aknad

ja kutsu ta lähemale.

Täna on külm.

Sinuga ei eal.

Õhku on siin rohkem

tänav on vaikne

müra on eemal

elu keeb

rahulikus toas.

Ruumi on siin rohkem

palju enam

kui sinus endas.

Elu on suhteline

sa kas ootad

või plahvatad täna

kas midagi muutub

elu on endistviisi sama

Ootad ja homme ei tule.

Ta läks ära.

Miks sa veel istud?

Ja vahid mind aina?

Sellise sinise pilguga

tekitad iiveldust

ja sisemist jama.

Pühi tuhk põrandalt

ja mana näole

uus mina

sa tekitad asjatult

jama

mu toas 

siin ja täna

Pühi tuhk.

Kuhugi teel

olen ammusest ajast

põues on soe

öömaja pole vaja

maasikate hurmav lõhn

kihelust allpool tekitab

vaid valu on järel

tema minekust

on nüüdseks sajand

kohviku akendest

kostub meestemüra

otsivad uusi

kandidaate

kus oleksin mina

Võlutud linna tuledest

kõrgetest tornidest

vanalinna lõhnast

inimsumma melust

suveöödest pikkadest

varajastest hommikutundidest

õhtul kumavast päikesest

lummatud elust

lummatud iseendast

Liblikas ei lenda

kevadisel alleel

Ta ootab

kaisutust hella

huultevärelust

pisaraid põskedel

naeratust

sooja

hella

jogurtimaiustust

jõudu

tõusta lendu

pilveäärele

vaadata sind säält

ja lennata

sinu põsele

Punane diivan

Valge vaip

Valge kamin

Küünlad

Valged aknaraamid

Punased roosid

Puidu lõhn

Lõkkeragin

Heegeldatud sall

Soe tee

Salalaegas

Maa all

Päikesekiired

Vihmapiisad

Soe suveilm

Öö

Õhtu

Päikeseloojang

Päikesetõus

Paadikuur

Mees

Naine

Armastus

Sõrmused

Loor

Kingad

Valge särk

Kombinee

Kerge tuul

Pikad juuksed

Tumedad ripsmed

Punased huuled

Punane auto

Valge torn

Meri

Maailmalõpp

28.aprill 2009 saatsin Mihkel Mutile mõned enda kirjutised ja luuletused ja nüüd saan aru küll, et selliseid kirjutisi on tänapäeva noorteromaanid ja luuletused täis. Näide minu ühest luuletusest:

MUST PESU

Su enese keha paljastus

Rebib sind tükkideks üha

Treppidest alla kihutab

Ja laskub su enese peale

Pekstes sa teda ei saa

Lüües vaid haiget teed

Kaduda siit ma ei saa

olen ahelatesse löödud

Jälle me seisame siin

kahevahel

hunnik musta pesu

mis kivistab meid rutiini vahel

alustada ma ei taha

sest liialt igav tundub

rutiinist vabaneda tahan

igal hetkel kui saab tahta

oma mina alles hoian

olen mina

Mis minu sees olla võiks mida sinu sees ei ole

Mis minu sees olla tohiks mis sinu sisse ei lähe

Kaduvväike on maailm

Kuhu upitame ennast

Kõrgel kõrgel on mäed

Mis vahel ületamatuna näivad

Tõmbume endasse ja suleme silmad

Teeskleme enda mina

Nii suureks ja säravpuhtaks lihtsalt.

Mihkel Muti kommentaar:

Kõige õnnestunum on ausalt öeldes ….., päris ilus teine.
Ülejäänu ei ole lootusetult halb, ei ole ka väga labane, aga ei ole ka originaalne. SIhukesi motiive on täis kogu tänane noorem eesti luule ja proosa. Liiga vähe, et selle põhjal otsustada. “Loomingu” mõõtu praegu välja ei anna. Aga siiras nõuanne — prooviga “Vikerkaarde”, kellega oleme sõbralikud kolleegid, aga isesuguste eelistustega.
Edaspidi saatke “Loomingus” oma tööd kirjandustoimetaja pr. Asta Põldmäele. Aga vaevalt Te seda oma kirjutamist ka ise nii väga tõsiselt  võtate…
 
Kõige ilusat soovides
Mihkel Mutt